Muy cansada

Seitse järjestikust tööpäeva teevad ikka oma töö, eriti kui viimased päevad on maja täiesti täis olnud. Nädala lõpuni on sama seis, esmaspäevast läheb vist inimlikumaks. Vist. Ma olen niiii väss.

Fully booked maja tõttu pidime neljakesi jälle kokku kolima. Poleks sellel kolimisel häda midagi olnud, kui eelnevalt poleks nii palju probleeme olnud. Küll pidime oma toast kella 11ks väljas olema ning kell 11 vabanes family room, kuhu meid kokku kupatati. Õnneks läks kolimine hästi. Nii hästi ei läinud aga toaga, mis on omaette naljanumber. Meie tuba on nii väike, et kui riidekapi ust tahad lahti teha, siis on vaja minu voodi eest ära liigutada. Kohvrite paigutamisest ei tasu rääkidagi. Välisust peab jõuga lükkama ja tõmbama, kui tahad toast välja/sisse saada. Rõduust peab aga tõstma, muidu see lihtsalt ei liigu ja on põranda küljes kinni. Vannitoas pistik ei töötanud ning Mihkli ja Heleni toas lambipirn ka mitte (Antonito fixis ära, pai talle). Nelja peale oli esialgu 1 võti, nüüdseks on neid 3. Jei? Loodame, et esmaspäevast saab eraldi tagasi kolitud.

Eile tuli Lola restosse ja hõikas mulle ''Inksu musi!'', mille peale Antonio vaatas otsa ja ütles ''kusi, kusi''. Pidin krampides põrandale kukkuma. Ei, Antonio, ei ole kusi.

2 nädalat veel jäänud ja see kõik tundub nii ebareaalne. Ei taha tagasi reaalsusesse, ei taha tagasi külma kätte.

Tehke see Eesti ilm soojemaks, palun. Ma olen üritanud päikest saata, aga ei ole õnnestunud.

NB! Eelmises postituses mainitud Bieber ja Sandler ei olnud siin päriselt, tegemist oli nendega äravahetamiseni sarnaste inimestega. Eriti hispaanlasest Adam Sandler.

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

0 comments:

Post a Comment