Summertime sadness



Kiss me hard before you go
summertime sadness

Pesitsen juba 5 päeva Eestimaa pinnal, mis tähendab, et suvi on officially over. Hispaaniast lahkumine oli väga pisaraterohke ning kohe kuidagi ei tahtnud ära minna. Pisarad olid valla juba neljapäeval Elementsi poistele headaega öeldes, reedel oli aga kõik veelgi hullem. Kujutan ette, et hotelli kliendid vaatasid küll, et da fuq is wrong with those peole? Kinkisime Elementsi poistele rulalaua, mille sign'isime eestlaste ja soomlasega ära. NING! Elementsi poisid panid selle baari seinale. Kohe päriselt, nelja kruviga kinni isegi.

Veider, kui palju me kõik vingusime selle 3 kuu jooksul, mil pidime hotellis elama ning seda sööki sööma, mida pakuti. Kui aus olla, siis ma läheks tagasi. Jah, elaks nendes samades tubades, kus on üks kuni mitu viga, koliks kolm korda ja sööks seda rasvast nõretavat toitu. Tagantjärele mõeldes ei olnudki see kõik ju nii hull. Ma igatsen merekohinat ja tuledesäras linna, millele avanes meie rõdult ideaalne vaade.

Ma igatsen hispaanlasi ning nende sõbralikkust. Rannapromenaadil kõndides inimesed lihtsalt vaatasid otsa ja naeratasid. Aeg-ajalt öeldi muidugi kommentaare ka ikkagi, aga see selleks. Just enne kõndisin Tartus kesklinna ning minu ees kõndisid kolm 14-15-aastast nolki, kes olid riietatud traditsiooniliselt dressipükstesse, kandsid pusa ning ühest kõrvast rippus välja kõrvaklapp. Sellist vaatepilti Hispaanias ei kohanud ning kui aus olla, siis see oli kohutavalt häiriv minu jaoks. Esiteks oli seda nii kole näha ning teiseks tundsin ma end väga ebamugavalt nende taga kõndides. Inimesed siin ja seal kaugel on väga erinevad ning kui ma peaksin valima, siis kaldub kaalukauss hispaanlaste poolele. Andke andeks.

Viimane tööpäev läks väga kiiresti ning saabus aeg, kui oli vaja teha viimased joogid. Viimasteks jookideks olid õlled muidugi. Ei kurda. Otsustasime Heleniga, et tähistame praktikaperioodi lõppu sellega, et lähme ja hüppame peale tööd basseini. Mõeldud - tehtud. Käterätid üle õla kõndisime rahulikult bassu poole, võtsime tööriided seljast ning sulps me vees olimegi. Inimesed vaatasid meid jälle väga veidrate pilkudega, aga no kuulge, see oli meie viimane päev ning hinnangulehed olid bosside poolt juba täidetud. We didn't care!

Ja siis lahkusid Helen ja Mihkel, alles jäime vaid meie Marisega. Ning siis tuli meie aeg minna. Rongisõit Malagasse möödus vaikuses ja Marisega silmsidet vältides, sest silmside tekkimisel täitusid mõlema silmad pisaratega. Pool tundi hiljem Malagasse jõudes olime end piisavalt kokku võtnud juba ning lennukile istudes valdas meid positiivne emotsioon (vähemalt mind), sest tegu oli palju suurema Brussels Airlines'i lennukiga, kui juunis saabudes. Mu jalad mahtusid ära ning ruumi jäi isegi üle! Viimast pilku Hispaaniale heites kukkus mu süda saapasäärde tagasi.

Minu Hispaania.

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

0 comments:

Post a Comment