The time has come..

Whaaaat, 2 tööpäeva jäänud ning läbi see kõik saabki. Mis ajast suvi nii kiiresti mööduma on hakanud?

Mihkel ja Helen kolisid meie peretoast välja, seega sain endale oma toa! First time in 3 months, woooop! Päris oma tuba, sest peretoas on 2 eraldiolevat tuba ning teises paikneb kaasmaalane Maris.

Inimesed hakkavad järjest lahkuma ning pisar kipub vägisi silma tulema. Esimesena läks Jaury, järgmisena Nela ja nüüd teen aega parajaks, et Emma ära saata. Kell on 2:35 ning ta lahkub kella 3 ajal Soome poole. I'm gonna cry like a little baby, that's for sure. Vähemalt on tõenäosus teda kohata suurem, kui kohata Jauryt, sest niisama lihtsalt vist Costa Ricasse ei lähe. Teisipäeval lendavad Eesti poole Kristeli ja Mari-Liis, neljapäeval meie naabrid Mihkel ja Helen ning siis jõuab aeg meieni. Oi neid pisaraid..

Õnnestus ära näha ka suur maasikupõleng. Sõitsime bussiga linnast tagasi ning üks hetk aknast välja vaadates oli ''WHAT THE HELL IS THIS?!'' reaktsioon. Terve taevas oli kaetud paksu tossuga, millest kumas läbi loojuv päike. Hotelli jõudes läksin kiiresti meie penthouse'i ja tegin rõdul olles 118 pilti. I haz no life. Tegelikult oli see ikka päris jube, mis seal toimus. Suitsu tuli järjest juurde ja juurde, terve taevas oli kaetud musta tossuga ning kärsahaisu oli ka meie juures tunda. Aga see oli niii ilus. Vähemalt minu silmade jaoks. Pole varem midagi sellist näinud. Another first.

Tööl midagi väga erilist ei toimugi enam. Üks päev läksin kella 2st tööle ning tööle jõudes öeldi, et tap'id ei tööta, seega kõik cocad ja fantad valati pudelitest. Neid pudeleid oli seal ikka massiivselt ning see võttis nii palju aega, aga kuna mul oli väike resaca, siis mind väga see baaritöö ei huvitanud ning lonkisin lihtsalt restos ringi ja koristasin laudu. Mingi aeg läksin baari ja küsisin, et mis teema nende tap'idega on, sest ma tahtsin ka juua ja ma ei taha sooja fantat pudelist. Küsisin Kristeli käest, et kas keegi on niiöelda restardi teinud aparatuurile tagaruumis. Nope. Läksin sinna, vajutasin kahte nuppu ning kõik toimis. Ei olnud vaja mingeid pudeleid ega midagi. Inimesed, kes on hotellis töötanud 40 aastat ei teadnud seda ja siis tuli üks praktikant, kes on siin olnud 3 kuud ning parandas kõik ära. Loogika! Maru uhke olin küll enda üle, ausalt! Siiamaani teeb üks Manolodest nalja, et ma olen töömees ja kui midagi katki on, siis nad peaksid hoopis minu kutsuma. Aww, komplimendid!

Ma tahan koju tulla, aga mitte veel. Ma ei ole siin lõpetanud. Ma ei ole Hispaanias lõpetanud. Minu Hispaania!

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

0 comments:

Post a Comment