Summertime sadness



Kiss me hard before you go
summertime sadness

Pesitsen juba 5 päeva Eestimaa pinnal, mis tähendab, et suvi on officially over. Hispaaniast lahkumine oli väga pisaraterohke ning kohe kuidagi ei tahtnud ära minna. Pisarad olid valla juba neljapäeval Elementsi poistele headaega öeldes, reedel oli aga kõik veelgi hullem. Kujutan ette, et hotelli kliendid vaatasid küll, et da fuq is wrong with those peole? Kinkisime Elementsi poistele rulalaua, mille sign'isime eestlaste ja soomlasega ära. NING! Elementsi poisid panid selle baari seinale. Kohe päriselt, nelja kruviga kinni isegi.

Veider, kui palju me kõik vingusime selle 3 kuu jooksul, mil pidime hotellis elama ning seda sööki sööma, mida pakuti. Kui aus olla, siis ma läheks tagasi. Jah, elaks nendes samades tubades, kus on üks kuni mitu viga, koliks kolm korda ja sööks seda rasvast nõretavat toitu. Tagantjärele mõeldes ei olnudki see kõik ju nii hull. Ma igatsen merekohinat ja tuledesäras linna, millele avanes meie rõdult ideaalne vaade.

Ma igatsen hispaanlasi ning nende sõbralikkust. Rannapromenaadil kõndides inimesed lihtsalt vaatasid otsa ja naeratasid. Aeg-ajalt öeldi muidugi kommentaare ka ikkagi, aga see selleks. Just enne kõndisin Tartus kesklinna ning minu ees kõndisid kolm 14-15-aastast nolki, kes olid riietatud traditsiooniliselt dressipükstesse, kandsid pusa ning ühest kõrvast rippus välja kõrvaklapp. Sellist vaatepilti Hispaanias ei kohanud ning kui aus olla, siis see oli kohutavalt häiriv minu jaoks. Esiteks oli seda nii kole näha ning teiseks tundsin ma end väga ebamugavalt nende taga kõndides. Inimesed siin ja seal kaugel on väga erinevad ning kui ma peaksin valima, siis kaldub kaalukauss hispaanlaste poolele. Andke andeks.

Viimane tööpäev läks väga kiiresti ning saabus aeg, kui oli vaja teha viimased joogid. Viimasteks jookideks olid õlled muidugi. Ei kurda. Otsustasime Heleniga, et tähistame praktikaperioodi lõppu sellega, et lähme ja hüppame peale tööd basseini. Mõeldud - tehtud. Käterätid üle õla kõndisime rahulikult bassu poole, võtsime tööriided seljast ning sulps me vees olimegi. Inimesed vaatasid meid jälle väga veidrate pilkudega, aga no kuulge, see oli meie viimane päev ning hinnangulehed olid bosside poolt juba täidetud. We didn't care!

Ja siis lahkusid Helen ja Mihkel, alles jäime vaid meie Marisega. Ning siis tuli meie aeg minna. Rongisõit Malagasse möödus vaikuses ja Marisega silmsidet vältides, sest silmside tekkimisel täitusid mõlema silmad pisaratega. Pool tundi hiljem Malagasse jõudes olime end piisavalt kokku võtnud juba ning lennukile istudes valdas meid positiivne emotsioon (vähemalt mind), sest tegu oli palju suurema Brussels Airlines'i lennukiga, kui juunis saabudes. Mu jalad mahtusid ära ning ruumi jäi isegi üle! Viimast pilku Hispaaniale heites kukkus mu süda saapasäärde tagasi.

Minu Hispaania.

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

The time has come..

Whaaaat, 2 tööpäeva jäänud ning läbi see kõik saabki. Mis ajast suvi nii kiiresti mööduma on hakanud?

Mihkel ja Helen kolisid meie peretoast välja, seega sain endale oma toa! First time in 3 months, woooop! Päris oma tuba, sest peretoas on 2 eraldiolevat tuba ning teises paikneb kaasmaalane Maris.

Inimesed hakkavad järjest lahkuma ning pisar kipub vägisi silma tulema. Esimesena läks Jaury, järgmisena Nela ja nüüd teen aega parajaks, et Emma ära saata. Kell on 2:35 ning ta lahkub kella 3 ajal Soome poole. I'm gonna cry like a little baby, that's for sure. Vähemalt on tõenäosus teda kohata suurem, kui kohata Jauryt, sest niisama lihtsalt vist Costa Ricasse ei lähe. Teisipäeval lendavad Eesti poole Kristeli ja Mari-Liis, neljapäeval meie naabrid Mihkel ja Helen ning siis jõuab aeg meieni. Oi neid pisaraid..

Õnnestus ära näha ka suur maasikupõleng. Sõitsime bussiga linnast tagasi ning üks hetk aknast välja vaadates oli ''WHAT THE HELL IS THIS?!'' reaktsioon. Terve taevas oli kaetud paksu tossuga, millest kumas läbi loojuv päike. Hotelli jõudes läksin kiiresti meie penthouse'i ja tegin rõdul olles 118 pilti. I haz no life. Tegelikult oli see ikka päris jube, mis seal toimus. Suitsu tuli järjest juurde ja juurde, terve taevas oli kaetud musta tossuga ning kärsahaisu oli ka meie juures tunda. Aga see oli niii ilus. Vähemalt minu silmade jaoks. Pole varem midagi sellist näinud. Another first.

Tööl midagi väga erilist ei toimugi enam. Üks päev läksin kella 2st tööle ning tööle jõudes öeldi, et tap'id ei tööta, seega kõik cocad ja fantad valati pudelitest. Neid pudeleid oli seal ikka massiivselt ning see võttis nii palju aega, aga kuna mul oli väike resaca, siis mind väga see baaritöö ei huvitanud ning lonkisin lihtsalt restos ringi ja koristasin laudu. Mingi aeg läksin baari ja küsisin, et mis teema nende tap'idega on, sest ma tahtsin ka juua ja ma ei taha sooja fantat pudelist. Küsisin Kristeli käest, et kas keegi on niiöelda restardi teinud aparatuurile tagaruumis. Nope. Läksin sinna, vajutasin kahte nuppu ning kõik toimis. Ei olnud vaja mingeid pudeleid ega midagi. Inimesed, kes on hotellis töötanud 40 aastat ei teadnud seda ja siis tuli üks praktikant, kes on siin olnud 3 kuud ning parandas kõik ära. Loogika! Maru uhke olin küll enda üle, ausalt! Siiamaani teeb üks Manolodest nalja, et ma olen töömees ja kui midagi katki on, siis nad peaksid hoopis minu kutsuma. Aww, komplimendid!

Ma tahan koju tulla, aga mitte veel. Ma ei ole siin lõpetanud. Ma ei ole Hispaanias lõpetanud. Minu Hispaania!

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS