Society, crazy indeed, I hope you're not lonely without me.

Kui tuba on pime, sest telekat vaadates või tabletist raamatut lugedes pole lihtsalt täiendavat valgust vaja, täitub tuba lahtisest rõduuksest tuleva lillelõhnaga. Sirel, ma pakuks, aga vaevalt neil siin sirelid kasvavad. Samas on lõhn piisavalt meeldiv, et mitte selle üle pikemalt mõtlema jääda.

Kui eelmine aasta jäi paratamatult külge hispaania keel, siis see aasta oli tegemist soome keelega. Jah, kurtsin oh kui palju kordi, et mul on soome keele kuulmisest kõrini, aga see ei tähenda, et mul oleks kõrini olnud inimestest. Kohtasin nii paljusid erineva taustaga inimesi ning igalt ühelt oli midagi õppida. Üks tugevam kui teine, ühe jutt südantlõhestavam kui teise, üks elukogenum kui teine..

Meri on rahulik. Ja rahuliku all ei mõtle ma merelt enda peegeldust nägevat rahulikkust, sest see oleks võimatu. Rahuliku all mõtlen ma seda tunnet, mis tekib, kui kõnnid üksi pimedas rannas täpselt veepiiril ning tugevama laine korral saavad jalad märjaks ning hommikul võid pükstelt leida soolasest veest tingitud valged randid. Rahuliku all mõtlen ma tunnet, mis tekib, kui istud muulil ning näed tervet Fuengirolat tulede säras ning seltsilisteks on kaks kalameest, kes eemal loodavad kala saada, mida arvatavasti just väga tihti ei juhtu, sest asukoht on veidi halb. Samas, mida mina ka tean.

Tänavad tunduvad kodused. King Kebabist möödudes naeratavad sealsed teenindajad pea iga kord ning vahepeal poetavad ka paar sõna, mis on enamasti küll nende vähese soome keele oskuse demonstreerimine, aga siiski. Ei taha öelda ka, et Soome pole üldse mitte koht, kust pärit olen, but then again, mis vahet sel on. Lihtsalt naeratamine tundub palju lihtsam.

Nobody wants to admit to this, but bad things will keep on happening. Maybe that’s because it’s all a chain, and a long time ago someone did the first bad thing, and that led to someone else to do antoher bad thing, and so on. You know, like that game where you whisper a sentence into someone’s ear, and that person whispers it so someone else, and it all comes out wrong in the end.
But then again, maybe bad things happen because it’s the only way we can keep remembering what good is supposed to look like.’ Jodi Picoult Nineteen Minutes nimelt. Lõik, millele ma vastu vaielda ei oska, ükskõik, kui palju ma ka ei üritaks.


See kõik ei pidanud niimoodi minema ning see tuli ka mulle ehmatusena. Ma ei oodanud seda, sest tegemist on siiski minu Hispaaniaga. Aga äkki oligi tegemist märguandega, et aitab. Aitab lootmisest, unistustest, ära minemisest. Äkki on minu koht selles külmas väikeses Eestis, kus mina end õnnelikuna ei tunne, aga vähemalt saavad teised rahus oma igapäevaelu jätkata, muretsemata, mida ma teen või kuidas mul läheb. 

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Hommikune 22 kraadi sunnib pusa selga panema



Sügis hakkab vaikselt siia jõudma ning ilmad on muutunud jahedamaks ja tuulisemaks. Ka esimene Hispaania vihm on kätte saadud – reedel jõudsin koju läbimärjana ja kuna siinsed kõnniteed on kaetud fancyde plaatidega, siis ei tahtnud need kuidagi teha koostööd minu flipflopsidega ehk viimased 50 meetrit kõndisin koju paljajalu, sest nii oli lihtsam mitte libastuda ja kukkuda. Tänavad tundusid ka palju puhtamad, kui vesi ulatus peaaegu pahkluuni. Päeval on endiselt ülikuum – täna oli vilus 30 kraadi.

’’Another first’’ on sõnapaar, mida ma sain reedel kasutada lausa kolm korda. Esimest korda tegin telemarketingi (-ish, sest pool päeva õppisin ja käisin politseis ning teine pool oli juba lõuna ning inimesed ei vastanud kõnedele), esimest korda nägin kilpkonni ujumas nende loomulikus keskkonnas (siiani olen neid näinud kas loomaaias või -poes) ning esimest korda käisin minigolfi mängimas (mis õnnestus hämmastavalt hästi, kui esimene rada välja jätta – 3-liikmelises meeskonnas lõpetasin teisel kohal).

Inglise keeles rääkides kõlan Briti turistide jaoks endiselt nagu oleksin Manchesterist ning nad on, nagu alati, üllatunud, kui kuulevad, et tegelikult olen Eestist. Vähemalt kiitsid nad Tallinna vanalinna (mitte ainult mulle, vaid ka oma kaasmaalastele) ning eesti naiste ilu. Success!

Esimene tööpäev oli suht sitt. Otseses mõttes. Vetsud oli katki, torumehed tulid ning terve kontor oli sitahaisu täis ning seal ei olnud võimalik olla. Peale lõunat oli aeg koju minna, sest sinna jäämine tundus võimatu. Täna hommikul tööle jõudes sain aru, et hais on endiselt seal ning välisuksest kaugemale ma ei jõudnudki, kuigi kohvi oleks tahtnud võtta küll ehk siis täna oli vaba päev.

Tutvusin kahe soomlasega, kes ütlesid, et nad teavad ühte eestikeelset lugu. Selleks looks oli *trummipõrin* bemmi kummid. Nad oskasid reaalselt laulda refrääni ’’mul on bemmil uued kummid’’ ja mul pole vist tükk aega nii piinlik olnud. Ausalt. Eesti keeles on ju oh kui palju lugusid, aga see on ainus, mida Soomest pärit noored teavad? Oh god.


Aga üldiselt läheb siin päris hästi. :)

Besos.

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS