Päike, vein ja villid




Oleme suutnud natukene linna avastada ning ära eksida. Meeletud maad on maha kõnnitud ning jalad on juba villis, sest no mitte ühedki kingad ei ole sobilikud. Üks hõõrub ühest, teine teisest kohast.

Proovisime ka kohaliku veini ära, mis maksis vaid 1.49 (esimene lonks oli jube, teisega harjus juba ära). Poes oli veel 85-sendine vein ka, kuid seda ei julgenud osta. Käisime ka eestlaste ja Soome praktikandiga kohalikus baaris nimega Elements. Tegemist baariga, kus turistid just väga ei käi, sest terve koht oli täis hispaanlasi, kes üksteisest üle rääkisid. Iseenesest oli väga mõnus, sest sai tunda ka kohalikku elu. Pluss baar on hotelli kõrval kohe ning inimesed seal olid ilusad.

Sain ka oma vormiriietuse kätte. Minu pikkusele parajat pluusi ei olnud (no Stevie Wonder, eksole), seega pean leppima pluusiga, mis paljastab pool selga ja kõhtu, kui käsi peaksin tõstma. Pluusi aitas otsida Marokost pärit naisterahvas, kes inglise keelt eriti ei kõnelenud. Kohati sain hispaania keelest aru, aga enamasti lihtsalt naeratasin ja noogutasin.

Pühapäeval tahtsime minna kõige suuremasse kaubanduskeskusesse Miramari. Hotelli ees ootasime bussi, kuid seda ei tulnud. Peatuses on toodud bussiajad, kuid busside numbreid pole kirjas, seega pead ise vaatama ja lootma, et buss tuleb. Meie bussi ei tulnud, seega läksime teisele bussile, millega saab enamvähem koha ligidale. Me eksisime, päris palju. Tulime vales peatuses maha ning jõudsime majade vahele, kus turistidest polnud märkugi. See-eest avastasime apelsinipuu. Siinseid apelsine ei saa võrreldagi nendega, mis Eestis müüakse, sest need olid nii hapud ja mõrud ja tükkis kuidagi.

Mõnda aega ekseldes ja ringi tuiates võtsin rajalt maha ühe hispaania mehe, et teed küsida. Imekombel rääkis ta päris hästi inglise keelt, sest enamasti on kohalike hispaanlaste inglise keele oskus väga kesine. Kuna ta suundus samale poole, siis võttis ta meid kaasa ja juhatas teed. Tutvustas meile linna ja nägime kohti, millest eelneval õhtul eestlastega rääkisime ja mõtlesime, et võiks minna. Nüüd me siis teame, kus need asuvad (ma arvan). Igatahes oli tegemist VÄGA toreda meesterahvaga, kes saatis meid soovitud kohani, kuigi tema kodu, kuhu ta suundus, jäi ikka päris kaugele eemale juba. Ta tahtis lihtsalt kindel olla, et me ilusti kohale jõuame. Üliarmas lihtsalt. Siinsed inimesed on üldse väga sõbralikud ja naeratavad.

Miramarini jõudes selgus aga, et see on pühapäeval suletud. Suur kaubanduskeskus ja suletud, pühapäeval. WHAT IS THIS?! Seda pettumust ei ole võimalik kirjeldadagi, aga oh well. Käisime Castillo de Sohail'i (oli vist selline nimi) juures ära, tegime pilti ning alustasime retke tagasi. Teepeal põikasime ka Burger Kingist läbi. Not bad, not bad at all.

Wifi on siin aeglane ning videoblogi number 2 ei taha kuidagi youtube'i üles jõuda. Pole lihtsalt aega passida siin all fuajees nii kaua. First world problem, I guess. 
Varsti tööle, ei taha.

Praeguseks aga kõik,
Hasta luego!

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

2 comments:

tr said...

haha, loen seda ja Stevie Wonder laulab telekas. khuul!

Eleanor said...

Pühapäeviti polegi midagi muud teha kui rannas õlut juua või sangriat limpsata rõdul : )))

Post a Comment