Society, crazy indeed, I hope you're not lonely without me.

Kui tuba on pime, sest telekat vaadates või tabletist raamatut lugedes pole lihtsalt täiendavat valgust vaja, täitub tuba lahtisest rõduuksest tuleva lillelõhnaga. Sirel, ma pakuks, aga vaevalt neil siin sirelid kasvavad. Samas on lõhn piisavalt meeldiv, et mitte selle üle pikemalt mõtlema jääda.

Kui eelmine aasta jäi paratamatult külge hispaania keel, siis see aasta oli tegemist soome keelega. Jah, kurtsin oh kui palju kordi, et mul on soome keele kuulmisest kõrini, aga see ei tähenda, et mul oleks kõrini olnud inimestest. Kohtasin nii paljusid erineva taustaga inimesi ning igalt ühelt oli midagi õppida. Üks tugevam kui teine, ühe jutt südantlõhestavam kui teise, üks elukogenum kui teine..

Meri on rahulik. Ja rahuliku all ei mõtle ma merelt enda peegeldust nägevat rahulikkust, sest see oleks võimatu. Rahuliku all mõtlen ma seda tunnet, mis tekib, kui kõnnid üksi pimedas rannas täpselt veepiiril ning tugevama laine korral saavad jalad märjaks ning hommikul võid pükstelt leida soolasest veest tingitud valged randid. Rahuliku all mõtlen ma tunnet, mis tekib, kui istud muulil ning näed tervet Fuengirolat tulede säras ning seltsilisteks on kaks kalameest, kes eemal loodavad kala saada, mida arvatavasti just väga tihti ei juhtu, sest asukoht on veidi halb. Samas, mida mina ka tean.

Tänavad tunduvad kodused. King Kebabist möödudes naeratavad sealsed teenindajad pea iga kord ning vahepeal poetavad ka paar sõna, mis on enamasti küll nende vähese soome keele oskuse demonstreerimine, aga siiski. Ei taha öelda ka, et Soome pole üldse mitte koht, kust pärit olen, but then again, mis vahet sel on. Lihtsalt naeratamine tundub palju lihtsam.

’Nobody wants to admit to this, but bad things will keep on happening. Maybe that’s because it’s all a chain, and a long time ago someone did the first bad thing, and that led to someone else to do antoher bad thing, and so on. You know, like that game where you whisper a sentence into someone’s ear, and that person whispers it so someone else, and it all comes out wrong in the end.

But then again, maybe bad things happen because it’s the only way we can keep remembering what good is supposed to look like.’ Jodi Picoult Nineteen Minutes nimelt. Lõik, millele ma vastu vaielda ei oska, ükskõik, kui palju ma ka ei üritaks.

See kõik ei pidanud niimoodi minema ning see tuli ka mulle ehmatusena. Ma ei oodanud seda, sest tegemist on siiski minu Hispaaniaga. Aga äkki oligi tegemist märguandega, et aitab. Aitab lootmisest, unistustest, ära minemisest. Äkki on minu koht selles külmas väikeses Eestis, kus mina end õnnelikuna ei tunne, aga vähemalt saavad teised rahus oma igapäevaelu jätkata, muretsemata, mida ma teen või kuidas mul läheb.