4353 kilomeetrit lõuna poole

Kui tuba on pime, sest telekat vaadates või tabletist raamatut lugedes pole lihtsalt täiendavat valgust vaja, täitub tuba lahtisest rõduuksest tuleva lillelõhnaga. Sirel, ma pakuks, aga vaevalt neil siin sirelid kasvavad. Samas on lõhn piisavalt meeldiv, et mitte selle üle pikemalt mõtlema jääda.

Kui eelmine aasta jäi paratamatult külge hispaania keel, siis see aasta oli tegemist soome keelega. Jah, kurtsin oh kui palju kordi, et mul on soome keele kuulmisest kõrini, aga see ei tähenda, et mul oleks kõrini olnud inimestest. Kohtasin nii paljusid erineva taustaga inimesi ning igalt ühelt oli midagi õppida. Üks tugevam kui teine, ühe jutt südantlõhestavam kui teise, üks elukogenum kui teine..

Meri on rahulik. Ja rahuliku all ei mõtle ma merelt enda peegeldust nägevat rahulikkust, sest see oleks võimatu. Rahuliku all mõtlen ma seda tunnet, mis tekib, kui kõnnid üksi pimedas rannas täpselt veepiiril ning tugevama laine korral saavad jalad märjaks ning hommikul võid pükstelt leida soolasest veest tingitud valged randid. Rahuliku all mõtlen ma tunnet, mis tekib, kui istud muulil ning näed tervet Fuengirolat tulede säras ning seltsilisteks on kaks kalameest, kes eemal loodavad kala saada, mida arvatavasti just väga tihti ei juhtu, sest asukoht on veidi halb. Samas, mida mina ka tean.

Tänavad tunduvad kodused. King Kebabist möödudes naeratavad sealsed teenindajad pea iga kord ning vahepeal poetavad ka paar sõna, mis on enamasti küll nende vähese soome keele oskuse demonstreerimine, aga siiski. Ei taha öelda ka, et Soome pole üldse mitte koht, kust pärit olen, but then again, mis vahet sel on. Lihtsalt naeratamine tundub palju lihtsam.

’Nobody wants to admit to this, but bad things will keep on happening. Maybe that’s because it’s all a chain, and a long time ago someone did the first bad thing, and that led to someone else to do antoher bad thing, and so on. You know, like that game where you whisper a sentence into someone’s ear, and that person whispers it so someone else, and it all comes out wrong in the end.

But then again, maybe bad things happen because it’s the only way we can keep remembering what good is supposed to look like.’ Jodi Picoult Nineteen Minutes nimelt. Lõik, millele ma vastu vaielda ei oska, ükskõik, kui palju ma ka ei üritaks.

See kõik ei pidanud niimoodi minema ning see tuli ka mulle ehmatusena. Ma ei oodanud seda, sest tegemist on siiski minu Hispaaniaga. Aga äkki oligi tegemist märguandega, et aitab. Aitab lootmisest, unistustest, ära minemisest. Äkki on minu koht selles külmas väikeses Eestis, kus mina end õnnelikuna ei tunne, aga vähemalt saavad teised rahus oma igapäevaelu jätkata, muretsemata, mida ma teen või kuidas mul läheb. 

Sügis hakkab vaikselt siia jõudma ning ilmad on muutunud jahedamaks ja tuulisemaks. Ka esimene Hispaania vihm on kätte saadud – reedel jõudsin koju läbimärjana ja kuna siinsed kõnniteed on kaetud fancyde plaatidega, siis ei tahtnud need kuidagi teha koostööd minu flipflopsidega ehk viimased 50 meetrit kõndisin koju paljajalu, sest nii oli lihtsam mitte libastuda ja kukkuda. Tänavad tundusid ka palju puhtamad, kui vesi ulatus peaaegu pahkluuni. Päeval on endiselt ülikuum – täna oli vilus 30 kraadi.

’’Another first’’ on sõnapaar, mida ma sain reedel kasutada lausa kolm korda. Esimest korda tegin telemarketingi (-ish, sest pool päeva õppisin ja käisin politseis ning teine pool oli juba lõuna ning inimesed ei vastanud kõnedele), esimest korda nägin kilpkonni ujumas nende loomulikus keskkonnas (siiani olen neid näinud kas loomaaias või -poes) ning esimest korda käisin minigolfi mängimas (mis õnnestus hämmastavalt hästi, kui esimene rada välja jätta – 3-liikmelises meeskonnas lõpetasin teisel kohal).

Inglise keeles rääkides kõlan Briti turistide jaoks endiselt nagu oleksin Manchesterist ning nad on, nagu alati, üllatunud, kui kuulevad, et tegelikult olen Eestist. Vähemalt kiitsid nad Tallinna vanalinna (mitte ainult mulle, vaid ka oma kaasmaalastele) ning eesti naiste ilu. Success!

Esimene tööpäev oli suht sitt. Otseses mõttes. Vetsud oli katki, torumehed tulid ning terve kontor oli sitahaisu täis ning seal ei olnud võimalik olla. Peale lõunat oli aeg koju minna, sest sinna jäämine tundus võimatu. Täna hommikul tööle jõudes sain aru, et hais on endiselt seal ning välisuksest kaugemale ma ei jõudnudki, kuigi kohvi oleks tahtnud võtta küll ehk siis täna oli vaba päev.

Tutvusin kahe soomlasega, kes ütlesid, et nad teavad ühte eestikeelset lugu. Selleks looks oli *trummipõrin* bemmi kummid. Nad oskasid reaalselt laulda refrääni ’’mul on bemmil uued kummid’’ ja mul pole vist tükk aega nii piinlik olnud. Ausalt. Eesti keeles on ju oh kui palju lugusid, aga see on ainus, mida Soomest pärit noored teavad? Oh god.

Aga üldiselt läheb siin päris hästi. :)

Besos.

Kohalikud inimesed omavad vähemalt ühte tätoveeringut. Tänavapilt on suhteliselt piltiderohke, sealhulgas on ka väga palju tätoveeritud briti suvitajaid.

Kohalikele meeldib õhtuti promenaadil joosta. Ja rulluisutada. Olin peaaegu ühe rulluisutaja ja jalutaja vahelise õnnetuse tunnistajaks, kuid õnnetus jäi siiski toimumata. Niipalju võin öelda, et rulluisutaja oleks oma kihutamise tõttu käega kena obaduse näkku saanud. Aga jooksjaid on siiski kordades rohkem, mis võib olla järgmise tähelepaneku eelduseks.  

Tänavatel patrullivad politseinikud jõuavad vajaduse korral kiiresti joosta ning kolesteroolitase jääb arvatavasti normi piiridesse. Pluss nägin politseinikut, kes oli Colin Farreli hispaania versioon.

Hosteli tuba koristatakse iga päev, mille käigus vahetatakse ära prügikott ning tehakse mu voodi korda. Üks päev sattusin õnneks peale, kui koristaja tuli ning ütlesin, et ei ole vaja (no necesita, kui nüüd täpne olla ja kohalikku keelt praktiseerida), mille peale ma sain thumbs up’i ja rõõmsameelse ’okei!’.

Ostsin  topsiga nuudleid ning hostelisse jõudes sain aru, et mul ei ole tassi, milles vett keeta ning samamoodi ei ole mul ka kahvlit, millega nuudleid süüa. Võtsin paberi, valasin nuudlid topsist paberile, pesin topsi ära ning keetsin seal sees vett. Hiljem valasin nuudlid tagasi topsi ning voila. Kuidas ma sõin neid? Võtsin oma juuste värvimise pintsli ning kasutasin selle teravat otsa chopstickina. Nuudlid said otsa ja kõht sai täis. Tundsin end MacGyverina. Ühtlasi sai sellest topsist korraks ka kohvitass, sest leidsin oma koti põhjast ühe lahustuva kohvi. Best day ever!

Ma ei tea, mis Bershkaga juhtunud on, aga valdav osa riideid on suuruses XS ja S. Olin kurb.

Telekast ei leia ühtegi ingliskeelset kanalit, igale poole on hispaania keeles peale loetud. Ei saanud korralikult Dos hombres y medio-t ka vaadata ning Anatomia de Grey-st ei tasu rääkima hakatagi.

Gardenia turva smuugeldas mulle esmaspäeval kahvli. Mul on nüüd kahvel, millega nuudleid süüa!

___

Tahate teada, miks mulle Hispaania meeldib? Aga näiteks juba seetõttu, et inimesed on siin nii sõbralikud ja naeratavad möödujatele. Käisin rannas pildistamas ja kõndisin promenaadil kaamera käes ning üks Marokost pärit rattaga sõitev poiss pidas mu kinni ja palus, et ma temast pilti teeksin ja hiljem need talle saadaksin. Tegin pildid ära, andis mulle oma meiliaadressi, tänas ja sõitis minema. Tatsasin edasi naeratus näol, sest see oli nii random.

Ja paar pilti minu toredast toast. Look at that enormous window!

As some of you might have already noticed, I’m back in Spain. Ettevaatust! Järgmine jutt venib pikale ning lugeda seda omal vastutusel, sest Inks ei oska asju lühidalt rääkida ning on vaja siiski kirjutada ju KÕIGEST. Kes on siia sattunud teisel eesmärgil ja lugeda ei viitsi, siis võite väga julgelt kerida kohe lõppu ning ma luban, et ma võtan kõik ühe lausega kokku. Alustame siis algusest.

Reis sai alguse kell 2:05, kui väljus buss Riia lennujaama poole. Lennujaama jõudsin veidi enne kella 6 hommikul. 5:53 tegin oma check-ini iseteenindusputkas ära (another first for me) ja täitsa mugav oli, tho Düsseldorfis oli sellega veidi probleeme. Pagasi andsin ilusti ära ning jäin ootama oma lendu, mis väljus 10:10 hommikul. Düsseldorfis ootasin 4 tundi ja 35 minutit ning Malagasse jõudsin 18:50. Sealt omakorda rongiga Fuengirolasse ning 20:20 olin lõpuks oma hostelis (ps. vahepeal oli ajavööndi muutus ehk Saksamaast saati olen teist tunni võrra maas). Siinkohal aitab backstoryst.

Riia lennujaam – täiesti loogilise ülesehitusega, ülihea wifiga ning mugavate toolidega. Düsseldorfi lennujaam – no misasja. Lennult saabudes viidi meid kohe pagasi kättesaamise kohta, mida mul polnud ju ometigi vaja teha. Ühtegi konkreetset viita ei olnud, kuhu ma minema pean ning kuna ma ei teadnud isegi enda lennu väljumise terminali, siis oli õigesse kohta minemise tõenäosus üks kolmele. Lõpuks leidsin töötaja, kes juhatas mind lennufirma järgi õigesse terminali. Kus on loogika? Igatahes, jõudsin õigesse kohta ära, läbisin turvakontrolli piiksumata (mis minu puhul juhtub millegipärast väga harva), mille peale tädi vastas ’wunder’. Ju siis oli vägagi wunder. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki tuli mu pagas ka samas kohas maha nagu mina ja tiirleb seal lindil juba 13ndat ringi. Jäin endale kindlaks ja ei läinud tagasi vaatama.

Enne minekut uurisin Düsseldorfi lennujaama kodulehelt wifi kohta ning sealt leidsin, et lennujaamas on tasuta wifi. Oli siis? No muidugi mitte. Pidin igavuse ja väsimuse kätte ära surema. Kohvikutes olid kõik menüüd saksakeelsed ning kuna ma ei saanud aru, mida pakutakse ja mis kui palju maksab, siis ma otsustasin nälgida ja võtsin lõpuks Starbucksist oma elu teise mõttetult kalli kohvi. Siinkohal peaks mainima, et Brüsseli lennujaama Starbucks oli meeldivam. Kogu selle aja highlight oli hetk, kui üks saksa tädi tuli uuringut läbi viima mingi statistika jaoks. Pole elu sees näinud nii palju vaeva seletamaks, et ma tulin Lätist. Ma ausalt ei teadnud, et sakslased ei aktsepteeri sõna Latvia, vaid nende jaoks on one and only Latland. AirBalticut pidi ka väga teistmoodi hääldama, sest tädi arvas, et ma tulin AirPortugaliga. Selge siis.

Lõpuks jõudis kätte aeg lennule minna ning kui see onu mu Riias väljaprinditud pileti triipkoodi skännis ja see pidevalt errori viskas ning piletit ei aktsepteeritud, siis ma mõtlesin küll, et nüüd on kõik ja ma jäängi Düsseldorfi lennujaama elama. Ei olnud nii. Laual oli originaalkujus boarding pass, mida ta lõpuks märkas ja selle mulle andis. Kusjuures selle piletiga kaasnes ideaalne istumiskoht – täpselt akna all. Täpselt. Oi, mulle meeldis. Eelmise piletiga oleksin ma istunud 5ndas reas kahe inimese vahel Ew!

Enamuse aja lennust ma magasin, kuid ärkasin üles, kui avastasin, et süüa pakutakse. SÖÖK! Pidin rõõmust lõhkema, kui minult küsiti, kas ma tahan kalkuniga või juustuga võileiba. Ja siis ma jõudsin 3 tundi hiljem Malagasse and then I realised that this is really happening. 47 tunni jooksul sain kokku ligikaudu 5 tundi und. Rõõmust pidin lõhkema ka siis, kui pagasilint hakkas tööle ning minu kohver tuli teisena.

Hostel – asub kesklinnas. Kuu eest maksin 300 eurot and you really get what you pay for. Õnneks ei saanud ma päris üheinimese tuba, sest mul on siin üks suur voodi ning teine väike voodi ka lisaks. Hea koht asjade hoidmiseks. Voodi kohal olev aken on mõõtudega 30X15 ehk seda praktiliselt ei olegi. Teine aken avaneb sisehoovi või koridori nagu pildilt näha.

Õhtul läksin Gardenia Parki. Kuulsin, et Lola teeb Victoria lounge’is viktoriini ja kui ma uksel seisin, siis tema reaktsioon oli priceless. Ka kõigi teiste reaktsioonid olid nii võimsad, sest kes oleks osanud oodata, et üks eelmise aasta praktikantidest lambist uksest sisse marsib. Muumitroll aka Pepe tegi mulle kohe kokteili, vastu andsin neile Mesikäpa komme. Et asi oleks õige, läksime Lolaga hiljem Elementsi, kus oli endiselt sama mõnus olla.

Reede hommikul sain oma ülemusega kokku, kes saatis mind kohe politseisse. Sain seal tükk aega oodata ning kui minu kord kätte jõudis ja ütlesin kõik nii nagu ütlema peab, siis inglise keelt kõnelev töötaja oli kuri. Ma ausalt kartsin teda, aga ta vist sai aru, mida mul vaja on ning saatis mind teise töötaja juurde edasi, kes mulle vajalikud avaldused andis. Politseist läksin tagasi tööle, kus Krista täitis vajalikud paberid ära, peale mida läksin panka, et maksta nende paberite eest ning esmaspäeval lähen politseisse tagasi koos nende paberitega (take that Estonian bureaucracy), kuigi nad ütlesid, et ma alles 26ndal tuleksin. Ain’t nobody got time for that. Loodan, et saan selle võimsa NIE koodi lõpuks kätte siis. Räägin teile väikese saladuse ka – NIE koodi saamine pole tegelikult üldsegi nii lihtne, aga meie firma teeb Hispaania seadustele üle. Täpselt ei julge rääkida, äkki mõni eesti keelt kõnelev hispaanlane satub siia ja räägib kõik ära.

Hiljem läksin tagasi Gardeniasse, et enda põhivendadele ka tsau öelda ehk siis Antoniole ja kompanjeerodele. Tasub mainimist, et ma ei ole vist elusees nii palju põsemusisid saanudki, kui 2 päeva jooksul kokku. Hispaanlased siiski. Oi seda üllatust Manolo ja Antonio näos, kui ma restorani läksin. :’) Lisaks tüüpilisele ’mida sa siin teed?!’ tuli Manolo suust jälle ’servicio tecnico’ nali ning ta rääkis uuesti, kuidas kõik tap’id olid eelmine aasta katki ning mina tegin need paari klõpsuga korda. Sain kohe fantat ning lõuna ajal öeldi, et ma sööksin restoranis ning personaalselt toodi mulle minu poolt valitud jook ka. Üliarmas lihtsalt. Pluss FREE FOOD. Polnud ju peale võikude mitte midagi söönud. Omnomnom.

Kõik kiitsid eelmise aasta praktikante ehk siis meid (tsau!) ning ütlesid, et neil ei olnud see aasta kedagi. Aga see on hea, sest me saime vähemalt aegumatu jälje jätta. Because we were just so awesome! Hiljem istusin rannas,  kuulasin muusikat ja nautisin päikest. Tund aega hiljem avastasin oma kätel punase tooni ehk mu nahal oli väga hea meel päikest näha. Poest vajalike tarvete nimekirja lisandus vist just päikesekreem.

Kella 5ks olin laip ning otsustasin hostelisse tagasi minna. Ei teadnudki, kui hästi võib uni maitseda. Ilma äratuskellata oleks arvatavasti maganud poole ööni. Paraku ma seda ei teinud ning kuna mul ei ole veel sõpru, siis ma otsustasin oma õhtu veeta Gardenias. Gardenia poole tatsudes kõndis minu ees üks briti paarikene, mille meespool vaatas päris mitu korda taha ehk mulle otsa. Olles jõudnud oma pika sammuga nende kõrvale, otsustas paarikene minuga kontakteeruda ning küsida, kas ma töötasin eelmine aasta hotellis. How random is that?! Nagu.. nad mäletasid mind, kuigi mina neid otseselt mitte. Näod olid küll tuttavad, aga elusees ei oleks osanud seostada. Kõndisime kolmekesi hotelli ning rääkisime maailma asjadest. Üliarmas.

Ühesõnaga, jõudsin ilusti kohale, väljas on 26 kraadi, päike paistab, palmid on ilusad ning Hispaania on endiselt sama armas nagu see oli aasta tagasi.

Kõik.